Missugune on sotsiaalmeedia tulevik?

 

Vanaema lapsega, sotsiaalmeedia tulevikAntud blogilugu on koostatud Tallinna Majanduskooli “Sotsiaalmeedia” õppeaines Mariin Kaljula poolt, mille eesmärk oli avada sotsiaalmeedia erinevaid tahke ja mõtiskleda, kuhu see suundub.

Mulle tundub, et tänasel päeval on sotsiaalmeedia halastamatust hammasrattast puutumata jäänud piltlikult öeldes ainult hambutud – need kel VEEL või need kel ENAM hambaid suus pole! Räägin siinkohal meie kõige noorematest ja kõige eakamatest kodanikest.

Näiteks mõlemal minu vanaemal puuduvad e-maili aadressid, rääkimata Facebooki või Instagrami kontodest. Nemad eelistavad Omnivat ja kleebivad pilte päris albumitesse, vahi värki! Seevastu käin mina juba ammusest ajast vanaemale pinda, et ta õpiks ükskord selle arvuti selgeks ning teeks endale Facebooki konto. Tore ju näha millega järeltulev põlv igapäevaselt tegeleb. Näete küpsetasin koogi, olen tubli. (Ohjah..milleks meile selline moodne edevus?).

Kook ja lilled, sotsiaalmeedia tulevik, sotsiaalmeedia

Aga vanaemal pole vaja seda näha – ta teab seda niigi, et saan koogi küpsetamisega täitsa hästi hakkama. Ja selle asemel, et vaadata elu läbi arvutikasti tuleb vanaema mulle külla või siis sean mina sammud tema suunas (homme kusjuures lähengi), et vaadata oma silmaga üle kuidas mu kalli vanaemakese elu ka veereb. Kooki ma vist kaasa ei võta, küll aga viinamarju, sest nendes sisalduv glükoos pidavat täitsa okei olema, nu parem ikka kui valge suhkur. (Väikse vahemärkusena lisan, et vanaema teatas naljaga, et tema saavutas EV100 puhul kehakaalu 100).

Seega kumb aeg on kvaliteetsem – kas tunnid, mis said veedetud Messengeris chattides või aeg, mil astusid üle ukseläve, ütlesid siiralt ja vahetu emotsiooniga (mitte emotikoniga väljendades) „tere!“ ning embasid oma armast inimest? Ma tahaks uskuda, et me kõik vastame rõõmsalt üheskoos „üle ukseläve“. Kui ei, siis mine metsa! Seal connectib hästi! Kui mitte kohe, siis veidi aja pärast küll.

Ahjaa, veel olen märganud, et üha rohkem ja rohkem nutisõltlasi ei oskagi omavahel silmast-silma, ilma kollaseid nägusid saatmata, suhelda. Saavad kokku ja polegi millestki rääkida. Lihtsam on haarata hoopis telefon ning saata messengeri paar smaili, mõne meemi või snäpi. Neile on vaja nutivabavabaajakeskust ning suhtlemis – ja väljendusõpetust. Ega endale kuluks ka selline asi ja meeldetuletus aeg-ajalt ära.

Mets, sotsiaalmeedia tulevikNüüd aga asja kallale! Mina, kui keskmine 20ndates (tõele au andes pigem 30ndatele lähenev) noor inimene oman esmalugemisel vähemalt viies sotsiaalmeediakanalis kontot. Kasutan kõige enam Facebooki Messengeri (hallo – tegelikult võiks ju hoopis helistada). Teiseks Instagrami, kolmandana eksin aeg-ajalt YouTube mõnda video vaatama (a’la kakaduu räppimas või how to…do things). Aruharva kasutan pulli tegemiseks Snapchati napakaid filtreid. Kõige mõttetum konto on minu jaoks Twitter, kus mul pole enda mäletamistmööda mitte ühte ainsatki säutsu. Kui peaksin (relvaähvardusel) loobuma oma kontodest ja valima ühe ütleksin „yes i do“ ainult Instagramile. Miks? Instagram on aina kiiremini tõusvas trendis. Aga tegelikult pole see minu jaoks esmatähtis. Instagram koosneb visuaalist ehk piltidest, ja pildid ning pildistamine mulle meeldib. Veel meeldib selle lihtsus ja stiilipuhtus. Less is more. Igal juhul Instagrami võibki scrollima jääda – uudisvoog on inspireerivat kraami pungil. Samuti on saanud Instagrami storyd (ristime selle päevalooks) mu vaieldamatuks lemmikuks. Selle mõte seisneb selles, et jagad pilti või video oma päevast (või ööst), mis on teistele nähtav vaid 24 tunni jooksul. Kui sulle su enda päevalugu eriti imponeeris saad selle highlightida (esile tõsta) ja moodustada päevalugude kogumiku. Näiteks plaanin oma tulevase reisi päevalood kõik ühte punti koguda ja sellest ühe toreda virtuaalse albumi koostada. Mälestus iseendale ja võib-olla ka inspiratsiooniks teistele. Khm.. oot.. aga kui nüüd tulla tagasi esimese lõigu poindi juurde siis kummal on siinkohal lõppude-lõpuks (!) rohkem väärtust – kas virtuaalsel visuaalil või reaalsetel reisifotodel albumikaante vahel? Nüüd tuleb mul endal sammud metsa poole seada.

Tundub, et ma ei jõudnud ka teise lõiguga kuidagi asjale lähmale. Mis siis on sotsiaalmeedia tulevik? Kuhu saame siit veel edasi minna? Kui totraks või lihtsaks või keeruliseks asi läheb? Minu mõttelõng on takerdunud sellesse samasse hammasrattasse. Pääsu on sellest ainult hambututel. Lähen metsa kevadet nautima ja esimese sinililli otsima. Ilusat laupäeva teile!

Ja näet, kaks hambutut jõudsid nende enda tahtest tahtmata sotsiaalmeedia pilti.

Originaalpostituse tegin sellest oma FB lehel neljapäeva õhtul (5. aprill): https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10215661156592899&set=a.1353759294981.2049948.1561405496&type=3&theater

Loo autor: Mariin Kaljula